Enesekindlus

Kõik me soovime enesekindlamad olla. 

Enesekindlus annab elukvaliteedile ikka väga palju juurde.

Olen viimase pooleteise aasta jooksul avastanud mõned põhimõtted, mis on oluliselt mu enesekindlust tõstnud. Jagan neid ka Teiega.

1. Unistused ja eesmärk

Minu jaoks elumuutev hetk, mis mulle tohutult enesekindlust juurde andis, oli see, kui sain lõpuks aru, mis on mu elu eesmärk ja mida ma elult saada tahan.

Tee endale selgeks, mida Sa oma elult tahad ning püüdle selle poole. On ju meile antud väga üürike aeg siin planeedil elamiseks ja eluga siit niikuinii ei pääse. Miks siis mitte sellest viimast võtta? Elu mõte seisnebki ju elamises ning õnnelik olemises.

Pane kirja asjad, mida oma elu jooksul saavutada tahad ning püüdle nende poole. Mõtle, mida oleks võimalik teha, et neid eesmärke saavutada. Mida on Sul kaotada? Ela sellist elu, nagu Sa tahaksid elada. Eesmärgi nimel elamine tekitab enesekindlustunde.

2. Tegutsemine

Tegevusetult istumine ning sihitult elamine tekitab ebakindlust, kõhklusi ja hirme. Tegutsemine annab enesekindlust ning tekitab tunde, et võtad ise oma elu muutmiseks midagi ette - ükskõik, mis tulemus siis ka ei oleks.

3. Hirmude ületamine

Hirmudes elamine tekitab tohutult ebakindlust. Kui sa astud oma hirmudele vastu ning ületad need, saad aru, et tegelikult polnudki ju midagi karta. Tee ära iga päev üks väikene asi, mida kardad, ja näed, kuidas enesekindlus mühinal kasvab. Lõpuks ei tunne enam suurt hirmu millegi ees ning elu ei jää hirmude tõttu elamata.

4. Ela endale mitte teistele

Ükskõik, mida Sa ka ei teeks - alati leidub keegi, kellele see ei meeldi. Kindel retsept ebakindel olla, on üritada pidevalt kellegile meele järgi olla. Kui elad enda eesmärkide nimel, oled palju enesekindlam ja õnnelikum.

5. Võta iseendale vastutus

Kui kõiges halvas, mis meie elus juhtub, kedagi teist süüdistada, toidad mentaliteeti, et miski siin elus ei sõltu meist endast. Selline mõtteviis tekitab ebakindlust. Kui iseendale oma õnnetunde eest vastutus võtta, tekib tunne, et meil endil on oma elu üle kontroll ning see tunne annab enesekindlust kõvasti juurde. Ära looda teiste peale - võta ohjad enda kätte!

6. Ära väärtusta end läbi teiste inimeste

Teised inimesed ei ole need, kes Sinu väärtuse üle otsustavad - Sina ise määrad enda väärtust. 

Tee selgeks endale oma õilsad väärtused, mille järgi elada soovid ning järgi neid. Pane need väärtused kuhugile kirja ning vaata neid pidevalt. Kui tunned, et ühtegi õilsat väärtust ei tule hetkel pähe, siis pane kirja, milline inimene Sa ideaalis sooviksid olla ning järgi neid põhimõtteid. Teised inimesed üritavad meile sageli enda väärtusi peale suruda, aga pahatihti ei ole need väärtused kuigi õilsad. Seega kujunda ise endale oma ideaalsed väärtused ning ela nende järgi. Kui tunned, et elad alati omaenda õilsate väärtuste järgi, on enesekindlust väga raske kõigutada. Üks suurimaid põhjusi, miks inimesed depressioonis on, on see, kui tema väärtused ja teod ei ole omavahel kooskõlas.

7. Uskumused

Kui usud, et väärid siin elus kõike, siis hakkad ka vastavalt käituma ning ka saavutad oluliselt rohkem. Selleks, et endasse uskuda, on hea endale sisendada positiivseid uskumusi. Kui iseendasse usud, kaovad ka ebakindlused.

8. Hoolitse oma välimuse eest

Kui tunned, et välimus on korralik, ei pea väga muretsema, mida keegi Sinust arvab. Kui riietud puhtalt ja korralikult nii et ise rahul oled ja hoolitsed oma keha ja tervise eest, tõuseb ka enesekindlus tohutult. 
9. Enesekontroll
Kui tunned, et teised inimesed ei saa sind endast välja viia ega su meeleolu ära rikkuda ning sul endal on täielik kontroll enda emotsioonide üle, kaasneb sellega tohutu enesekindlus.

Füüsiline aktiivsus

Teine päris oluline faktor, mis elukvaliteeti ja heaolutunnet suurel määral mõjutab, on füüsiline aktiivsus. Ise sain sellest aru alles siis, kui hakkasin aasta aega tagasi üle pika aja jälle trenni tegema.
Alustamine oli päris raske. Inspiratsiooni sain youtube`ist, kui jälgisin ühe mehe kaalulangetusteekonda. Kellegi teise trennitegemise vaatamine oli niivõrd inspireeriv, et hakkasin ka ise lihtsalt harjutusi kaasa tegema. Sellest hetkest alates olen suutnud siiamaani vastu pidada ning olen nüüdseks juba aasta aega iga päev trenni teinud.
Toon välja mõned põhimõtted, millest minul on kasu olnud: alustada võiks tasahilju vähehaaval ning näiteks kasvõi sellest, et minna õue jalutama. Natukene on parem kui üldse mitte midagi ja samuti on see parem kui ühe korraga liiga palju. Igasugused nõudmised tuleks endalt maha võtta - nendest pole mingit kasu, ainult kahju.
Kõige suurem muutus, mida mina peale trennitegemise alustamist tähele panin, oli see, et energiat oli rohkem ning meeleolu oli parem. Lisaks jaksasin palju rohkem ja igasugused eluraskused tundusid hulga tühisemad.
Natukene taustainfot ka: treeningul tekkiv heaolutunne on tekitatud endorfiinidest - need on õnnehormoonid, mis muudavad valu ja kehalise pingutuse paremini talutavaks. Juba kuskil 20-30 minutit harjutamist hakkab endorfiine vabastama ning tekib heaolutunne. Pärast füüsilise pingutuse lõppu kestab ainete mõju veel mõnda aega ning heaolutunne kestab ka järgmisel päeval. Ideaalne koormus heaolutundeks on 20 minutine treening 3 korda nädalas.
Mida ma veel enda jaoks õppisin: väga tähtis on omada mingit mõõdetavat eesmärki, seada endale tähtaeg selle saavutamiseks ja see eesmärk kuskile nähtavale kohale kirja panna. N: olen poole aasta pärast 10 kg kergem või siis mõni muu Sulle meelepärane eesmärk. Tingimus on, et eesmärk peab olema võimalikult realistlik! Kui minul eesmärki ei oleks, oleksin vahepeal ilmselt sada korda juba trennitegemise pooleli jätnud. Niivõrd tähtis on eesmärk lihtsalt, sest aju on ikka jube loov, et mõelda välja igasuguseid põhjuseid, miks trenni mitte teha. Ta on selle koha pealt lausa nii geniaalne, et võiks talle vabalt Nobeli preemia anda. Näiteks üks põhjustest, mille minu aju suutis välja mõelda ja mis mind pidevalt takistab: "Sellest pole niikuinii ju mingit kasu!". Kuidas sellest siis mingit kasu ei ole? Muidugi on ju! Lihtsalt tulemused ei avaldu kohe, vaid mõne aja pärast. Selliseid õõnestavaid mõtteid tuleks lihtsalt ignoreerida ja mitte nendega kaasa minna. Sellepärast ongi hea, kui eesmärk on kirja pandud - siis on kurss pidevalt silme ees ja igasugused õõnestavad mõtted ei juhi tähelepanu kõrvale.
Üks suurimaid õppetunde, mida ma viimasel ajal olen saanud - järjepideva tegevusega, mis toimub väikeste sammudega pika aja jooksul, jõuab pikas plaanis ikka päris kaugele. Ei maksa peljata seda, kui teed korraga "liiga vähe". Kui teha aasta  jooksul igal hommikul  10 kükki ja 10 kätekõrvedust, on sellel aastaga tohutu mõju. Sellise tegevusega jõuab pikas plaanis väga kaugele ning see on kordades tõhusam, kui tõmmata kahe nädalaga endal mahlad välja, misjärel on pooleks aastaks trenniisu kadunud.
Kõige ägedam on trenniks teha asju, mis tõesti meeldivad, näiteks matkamine, ujumine, metsas jalutamine. Siis ei ole vastumeelsust, teed asja rõõmuga ja teed seda palju suurema tõenäosusega. Eesmärk ongi ju asja nautida ja elust rõõmu tunda - trenn ei pea ju olema mingi palehigis vastumeelne rügamine.
Kui Sul on mingi füüsiline piirang, mis ei lase mõnda asja teha (näiteks joosta), siis proovi leida midagi, mida saab teha, näiteks jalutamine, ujumine, jalgrattasõit. Väga oluline on mitte lasta takistustel end piirata. Ole loov ja mõtle, mida saab teha. Midagi ikka leiab.
Ära hinda ennast läbi selle, kui pikk maa on veel näiteks kaalu langetamiseni minna, vaid hinda ennast läbi enda edusammude ja selle, et võtad vähemalt midagi ette.
Sõbraga koos on lihtsam. Leia endale mõni trennikaaslane, kellega koos raskustest üle saada ja kogemusi jagada või liitu näiteks mõne rühmatrenniga.
Tekita harjumus. Harjumused on suurim jõud, mis meie elu juhivad. Kui igal hommikul esimese asjana trenniriided selga tõmmata ja kohe võimlemismatile asuda, tekib mõne aja pärast sellest harjumus ning teed seda juba nii automaatselt, et alles poole trenni pealt avastad ennast trenni tegemas. Öeldakse, et harjumus tekib järjepideval tegevusel keskmiselt kuskil 66 päevaga.

Mis kasu regulaarsest trennist on:

1. Tekitab hea enesetunde
2. Meeleolu paraneb
3. Suurendab vastupidavust ning seetõttu jaksad rohkem
4. Annab energiat
5. Suurendab vaimset võimekust
6. Igasugused probleemid tunduvad palju tühisemad, sest trenni tehes oled harjunud raskustele silma vaatama.
7. Vähendab pingeid ja stressi
8. Vähendab külmakartlikkust
9. Parandab unekvaliteeti
10. Tugevdab immuunsüsteemi
11. Muutud välimuselt atraktiivsemaks.
12. Muutud enesekindlamaks. See on ikka ülihea tunne, kui vaatad peeglisse ja oled rahul sellega, mis sealt vastu paistab.

Kui trennitegemist mõnuga võtta (ei ole liigseid nõudmisi ja suudad protsessi nautida), tekib hea tuju juba üksnes meeldivat trenni oodates.
Päris oluline on mitte üle pingutada - ehk teha võiks täpselt nii palju, kui on vajalik hea enesetunde saavutamiseks. Kui nõudmised on ebarealistlikult suured, tekib suhteliselt kiiresti vastumeelsus ja liiga raske trenn tõmbab hoopis energiast tühjaks .
Mõned mõtted, mis on aidanud minul nii pikalt vastu pidada:

1. Kõige tähtsam on ALUSTADA - sealt edasi läheb juba iseenesest!
2. Natukene on parem kui üldse mitte midagi!!!
3. Parem iga päev natukene kui ühe korraga liiga palju!
4. Vaata youtube`ist inspireerivaid trennivideosid
5. Kujuta juba ette seda head enesetunnet, mis sul peale trennitegemist on!
6. Nõudmised maha!
7. Eesmärk on tunda ennast energilisemana ja trenn seda pakub!
8. Kui mõni päev on vastumeelsus ikka meeletult suur, siis tee kasvõi hästi natukene - pärast on ülihea tunne, et sellest vastumeelsusest võitu sain!!!

Kõige tähtsam on tegutseda ja astuda esimene samm - sealt edasi läheb juba iseenesest!

"Alati saab paremini" ?

Igaüks meist on kuulnud väljendit, et alati saab paremini. Kindlasti on see ka igalühel meist endast peast läbi käinud.

Kuskil aasta aega tagasi tabasin end mõtisklemas igasuguste eluliste teemade üle ja mõtlesin, miks me üldse midagi teeme siin elus. Mis on meie motivatsioon? Miks me käime tööl, miks ajame taga suurt rikkust, miks me soovime endale head elukaaslast/partnerit ja miks me tahame endale meeldivaid sõpru? Ja siis järsku lahvatas - aga selleks ju, et olla õnnelik!

Sellest hetkest võtsin endale eesmärgiks püüelda selle poole, et olla elus õnnelikum ning hakkasin tegema uurimistööd, mis teeb üldse inimesi õnnelikuks, kaasa arvatud mind ennast ja hakkasin neid asju ülesse kirjutama.

Selle blogi eesmärk ongi tasahilju tutvustada neid mõtteid, milleni olen jõudnud. Loodetavasti leiab siit igaüks, kes elus õnnelikum soovib olla, ka endale midagi.

Nüüd siis tagasi teema juurde.

Üks mõte, mis uurimustööd tehes mitmest kohast läbi on käinud - õnnelikumad on need inimesed, kes on rahul selle üle, mida nad on saavutanud ning nad oskavad sellest rõõmu tunda. Ehk siis nad oskavad hinnata seda, mis neil on, mitte nad ei mõtle selle üle, mida neil veel ei ole.

Eile juhtusin töö juures pealt kuulma üht vestlust, kus ühte osapoolt kiideti mingi saavutuse eest, mille peale kiidetu selle tunnustuse endalt kohe maha pühkis ja ütles: "Alati saab paremini!" justkui poleks see saavutus mitte midagi väärt.

Mõtlesin endamisi, et miks sa endaga küll niimodi teed? Kui sa ei suuda tunda rõõmu väikestest edusammudest, siis sa ei saagi ju siin elus kunagi õnnelik olema! Siis pole ka suured saavutused mitte midagi väärt, sest alati saab ju paremini?

Loomulikult saab alati paremini - selles ei olegi küsimus, aga kui sa ei oska oma väikestest edusammudest rõõmu tunda, siis sa ei saagi ju kunagi õnnelikuks! Kas sinu elu mõte ongi siis õnnetu olla?

Arutlesin endamisi, miks ta küll niimodi mõtleb... Ilmselgelt on tal selleks mõttemustriks mingi hea motiiv, sest muidu ta seda ju ei teeks. Seejärel tuli mul meelde paralleel iseendaga - olen ju ise kunagi täpselt samamoodi mõelnud! Ja mis on selle mõttemustri "õilis motiiv" - miks ma ei tahtnud kiitust vastu võtta ja edusammudest rõõmu tunda? Põhjuseks oli hirm, et kui ma selle kiituse vastu võtan ja tunnen, et see edu oli piisav, siis jään ma n. ö.  "loorberitele puhkama", muutun laisaks, ei pinguta enam ja ei toimu enam arengut. Tagantjärgi tarkusena võin iseendale kinnitada, et see hirm ei pea absoluutselt paika, sest kui ma tunnen enda väikeste saavutuste üle rõõmu, annab see tulevikuks hoopistükis indu juurde ja paneb veelgi rohkem pingutama. Samuti on tuju palju parem. Lisaks võin kogemustest kinnitada, et enesekriitika ja -piitsutamine võivad küll alguses tagada kiiremat arengut, aga pikas perspektiivis tasub alati ära areng väikeste sammudega pikema aja jooksul kui enese liigne piitsutamine, sest ükskõik, mida me ka ei saavutaks, ikka pole see "piisavalt hea" ja lõpuks tekib millegi tegemise suhtes nii suur vastumeelsus, et ei tahagi enam asjaga tegeleda ja armastatud hobi või tegevus jääbki pikaks ajaks katki.

Kui aga tunda väikestest edusammudest rõõmu ja areneda hoopis pika aja jooksul väikeste sammudega ja sellest rõõmu ka tunda, on kogu aeg n. ö. "tuli all", ei teki vastumeelsust ning pikas perspektiivis jõuab palju kaugemale.

Loodan, et kellegil oli nendest mõtetest kasu ja minu vead aitavad Sinul samu vigu juba vältida!